Lugesin hiljuti kuskilt uuringust, et inimesed on kõige õnnelikumad, kui nad teevad midagi tähendusrikast.
Minu jaoks on turundus, uute ideede genereerimine ning seeläbi inimeste aitamine/suunamine olnud alati midagi, mis annab mulle nii palju emotsionaalselt tagasi. See on iseenesest väga tore, aga väga tihti olen leidnud ennast olukordadest, kus ma olin veetnud tunde (kui mitte päevi ja kuid) mõeldes kaasa kellegi unistuse täitumisele ning avastanud, et enda asjad on tegemata või raha otsas.
Oma töö eest tasu küsimine polnud minu jaoks kunagi lihtne. Mitte sellepärast, et ma oma teadmisi või ennast ei väärtustaks, vaid mind tohutult inspireerivad inimesed oma murede ja rõõmudega. Väga tihti kaotasin ennast vestlusesse ära ja lõpuks avastasin olukorrast, mille eest võiks vabalt juba töötasu küsida. Ometi ma ei küsinud.
Kuidas ma siis mõtlesin?
Mulle tundus veider näiteks tuttavatelt raha küsida ja turundusnõustamine on ju justkui ainult jutt – ilma reaalse käega katsutava tulemuseta (vastupidiselt kodulehele). Tulemusi nägin alles hiljem, kui inimesed minu jutu baasil tegutsema hakkasid.
Kodulehtedega mul seda probleemi pole olnud. Teeme neid koostöös Sven-Erikuga. Kodulehe tegemine eeldab ka reaalseid kulutusi ja lisaks valmib lõpptulemusena ka nn toode. Oma peas mõtlesin kodulehe tasu küsides, et ma müün hoopis Sven-Eriku tööd, mitte enda oma. Teiste aega väärtustasin rohkem kui enda oma.
Ehk siis mulle tundus, et kui pakud teenust mitte toodet, siis oled kulutanud ainult aega ja energiat.
Ainult?
Aeg ja energia on need, mida ma täna väärtustan kõige enam.
Kuidas mõtlen nüüd?
Suutsin oma mõtteviisi ümber keerata, kui hakkasin väärtustama aega. Lisaks seadsin endale kindlad prioriteedid ja piirid.
Kui ma ütlen JAH, siis ütlen ma kellelegi/millelegi EI.
Hakkasin mõtlema, et kui ma praegu kellegi teise ettevõtlusele kaasa mõtlen, ilma enda aega väärtustamata, siis teen seda oma lapse või enda tegemiste arvelt. Saaksin selle asemel hoopis arendada enda ettevõtet ja õppida (turundaja olla saab ainult pidevalt uuendustega kursis olles) või veeta aega lähedastega.
Kui endal pole prioriteedid selged, siis seavad teised need sulle sinu eest (ja see käib nii kiirelt, et sa ei saa arugi). 🙂
Teine suurem muudatus oli piiride seadmine. Õppisin märkama, millal ma räägin niisama sõprade ja tuttavatega elust/olust, rõõmudest ja muredest ning millal see hakkab juba konsultatsiooni poole kiskuma. Piire ei tule seada mitte teistele, vaid iseendale.
Alustavate ettevõtjatega konsultatsioone tehes olen avastanud, et väga paljud tahavad tasuta lõpmatuseni harjutada. Konsultatsioonidega alustades kartsin mina samamoodi. Siiani mõnikord kardan. Leidsin endale nipi, et kui ma tunnen, et ma ei suutnud klienti piisavalt aidata, siis ma ei tee lihtsalt arvet. Sellisel juhul olengi kulutanud ainult aega ja energiat ning saanud kogemusevõrra rikkamaks.
Selline mõtteviis võtab pinge maha. Kui sa oled juba vajalikud teadmised ja kogemused omandanud ning ettevõtte loonud, et enda teenuste abil teisi aidata, siis ei oota tegelikult keegi, et teeksid seda tasuta. Kas sa ise eeldad teistelt teenuseid tasuta saada?
Ilmselt mitte.
Isegi kui tegemist on heade sõpradega. Head sõbrad on tegelikult need, kes peaksid sulle just kaasa elama, et sa oma uue äriga lendu läheksid. Esialgu raha küsida on hirmus, aga hirmust sünnib julgus. Tegelikult on see sama nagu iga teise harjumusega, mida rohkem praktiseerid, seda loomulikumaks muutub.
Olen avastanud ka tõsiasja, et kui inimesed maksavad sinu teenuse eest, siis nad ka võtavad sinu teadmisi ja panustatud aega tõsisemalt. Turundusnõustamised ja konsultatsioonid, mida olen teinud tasu eest, on hiljem kliendi tulemusi vaadates palju tulemuslikumad kui tasuta konsultatsioonid.
Seega – tee oma tööd südamega ja väärtusta oma oskuseid, teadmisi ja kogemusi! 🙂
