Viimastel nädalatel on see küsimus mind korduvalt tabanud. Mis siis ikka juhtus? Elu. 😀

Kui keegi küsib, kuidas mul läheb, võiksin öelda, et superhästi – teen ägedaid asju, ületan end ja kohtun inspireerivate inimestega. Aga ma võiksin ka sama ausalt öelda, et kõik on pekkis. Ma ei tea enam, mida ma tegema pean, ja üksi on keeruline välja mõelda. Mõlemad vastused on tõesed.

Ja siis juhtus midagi…

Ühel hetkel istusin õe sünnipäevalauas, pea paks pärast pikka ja intensiivset tööpäeva, ja avastasin, et ma ei oska enam normaalselt rääkida. Sõnad läksid sassi. Ma ei mäletanud oma lähedaste nimesid. Teadsin, et peaks teadma, aga ei suutnud meenutada. Lõpetasin EMO-s insuldikahtlusega.

BOOM!

Selgus, et füüsiliselt olen terve kui purikas. Aga siis tulid arstid, üks teise järel, küsima: Kas teil on stress? “Ei, mitte rohkem kui tavaliselt.” Peas mõtlesin, et noh, tavaline igapäevastress ju ikka, aga midagi väga erilist pole juhtunud… või siis?

Siis sain aru – mul on ikka mega stress.

Ja mis kõige hullem – mul on loomuomane oskus kõike enda jaoks ilusaks mõelda. Midagi läks pekki? No eks see ole õppimiskoht. Klient hüppas alt? Tuleb uus ja parem jne. 

Ma olen alati pigem uhke olnud selle üle, et igas keerulises olukorras ma suudan alati midagi positiivset ka leida. Tavaliselt kõigepealt ikka kassin, mõtlen elu üle (analüüsin ja vajadusel käin teraapias), aga siis hakkan tegutsema. Minu jaoks on kõige hullem üldse istuda oma halva olukorra otsas ja vegeteerida. Ühtlugu õnn ja õnnetus – sest just see “ilusaks mõtlemine” mõnikord ei lase näha reaalset olukorda. Elan mõttes paremas homses ja mõtlen, et praegune “halb” on ajutine. Nüüd saan aru, et see on ka eriti hea viis probleemide ignoreerimiseks. 

Aga reaalsus oli see, et ma lihtsalt ei tahtnud enam kõike üksi teha. Ma igatsen tiimi. Ja see ongi minu suurim “miks” – ma tahan olla teistele see puuduolev tiimiliige, kes mul endal puudu on.

Siis ma lasin kõigel minna.

Koolitus? Suva. Õiged kliendid? Suva. Kõik “peaks tegema seda ja seda” asjad? Suva. Tundsin, et olen täiega läbi kukkunud. Mõtlesin, et kui see oleks film, siis see poleks Rocky, kus tuleb võidukas comeback. See oleks Titanic.

Kui ma ei tea, mida teha, siis ma lihtsalt ei tee. Nii ka seekord. Võtsin aja maha ja lihtsalt olin. Tõmbasin välja oma ettevõtluskaardid ja hakkasin iseendale meelde tuletama, miks ma üldse alustasin. Käisin teraapias, sest üksi mõeldes on oht end lõputult üle mõelda.

Ja mis juhtus, kui ma kõigele käega lõin? Tuli kergus ja asjad hakkasid liikuma. Ma ei ole ikka veel kõigile küsimustele vastuseid leidnud, aga ma pole enam kinnisidees oma “suurest plaanist”. Mul on lihtsalt tunne, et liigun õiges suunas.

Ja siis… hakkasin koolitust kirjutama. Mitte sellepärast, et pean, vaid sest tahan.

Lisaks tõmbasin tööelus piirid paika – vähem laialivalgumist, rohkem fookust. Kui töö tehtud, siis ei passi ma kontoris mõeldes, mida veel võiks leiutada. Lähen koju ja päriselt puhkan.

Kas selleks oli vaja EMO-s ära käia? Tõenäoliselt mitte. Aga see oli päris hea wake-up call.

Niisiis – tehke nagu ma ütlen, mitte nagu ma teen. 😀 Kaardid on endiselt ägedad.

Ja lõpuks – kõik saab alguse mõtteviisist.

Ettevõtja elu ilu ja valu.