Ma arvan, et just sellise mõtteviisiga on alanud väga paljud tänapäeva ettevõtted.

Kõik saab alguse sellest, kui käid tööl, mis maksab ära su arved, on enam-vähem talutav, aga enam pole seda sädet, mis kunagi alustades oli.

Ja seal kõrval oled avastanud, et võid tundideks ennast ära kaotada tegelemaks oma hobiga, mis pakub nii head emotsionaalset rahulolu ja millest nii mõnigi on endale elukutse vorminud. Igapäevaselt on tunne nagu kisud iseenast kahte erinevasse suunda. Hing soovib minna ühte aga eluolu sunnib minema teist teed. 

Me kõik teame lauset: “Kui lood töökoha sellest, mida armastad, ei pea sa enam päevagi tööl käima.” 

Kõik on võimalik, AGA…

Sul on vaja plaani.

Kui sul ei ole plaani ja selgelt läbimõeldud eesmärke, siis pole sellel ettevõtmisel eriti jumet. Sulle meeldib, mida sa teed, aga raha ei ole. Raha on ülioluline aspekt, mida ei tohiks suure tuhinaga ära unustada (mida paraku kiputakse tegema). Vastasel juhul saab raha taga ajamisest ja puudusest sinu peamine fookus ja surve, mis hakkab mõjutama seda, kas sa naudid veel oma hobiga tegelemist või mitte.

Kui sa siiamaani oled suutnud hoida elus mõlemat (nii palgatööd kui ka hobi), siis on sul ka piisavalt aega luua reaalne plaan. 

Mõtle läbi: 

Mis sinu elu sulle täna igapäevaselt maksma läheb? Kui suur on eelarve, mis on hädavajalik teenida? Mõtle läbi ka kohad, millistest hüvedest oleksid nõus eraelus oma unistuse nimel loobuma.

Kas sul on olemas säästud või pane paika ajakava kui kiirelt peaks su ettevõtmine hakkama raha sisse tooma?

Milline sinu töö elu välja hakkaks nägema?

Kui palju saad aega kulutada reaalselt oma hobiga tegelemisele (loomisele) ja kui palju võiksid tegeleda muuga (müük, turundus, kliendisuhtlus raamatupidamine jm. ettevõtlusega seotud kohustused). Kas sulle üldse meeldib see osa?

See annab sulle selguse, mida sa pead tegema. Kui sa seda osa enda jaoks läbi ei mõtle, siis ei saa sa alustada oma ettevõttet selguse, kindluse ja rahuloluga.

Mul on tuua hea näide oma isiklikust kogemusest.

Mulle tohutult meeldib joonistada. Ja kui sa midagi järjepidevalt teed, siis asjad hakkavad juhtuma. Minu joonistustest on kahel korral saanud kunstinäitus (kus pilte oli võimalik osta). Mu joonistused on jõudnud pusadele, tassidele, kleitidele, kaartidele jne. Ehk mu hobist sai äri, sest mulle nii meeldib see loominguline protsess ja ma tahtsin näha, millised tooted võiksid välja näha ning kuidas mu looming toodete näol oma elu hakkab elama.

Kahjuks ma ei jõudnud selle äriga eriti kaugele, sest kõik muu osa logises.

Mul oli väga keeruline iseennast tollel ajal turundada, kuigi mul olid ja on siiani sotsiaalmeedia kontod (vaata siit: LINK) ning tegin ka e-poega veebilehe, sest me tegime juba tollel ajal kodulehti. Kodulehte mul tänaseks enam ei ole ja sotsiaalmeediaga kahjuks on nii, et kui sinna ei panusta, siis ta ka hääbub ehk uusi inimesi sinna juurde pole lisandunud.

Lisaks ei meeldinud mulle absoluutselt see sahmerdamise osa (teha tooteid valmis, pakke kokku panna ja pakiautomaatidesse viia, müüa jne.) 

Reaalselt mulle meeldis ainult joonistada ja tooteid disainida.

Ehk tekkis olukord, kus võisin teha superägedaid asju, aga neid maailmaga ei jaga, siis tean aind ise kui ägedad need on. Ettevõtluseks läheb (kahjuks) vaja enamat. 

See äri võiks olla edukas, kui mul oleks kõrval keegi, kes sahmerdamise osa minu eest ära teeks. Alustava ettevõtjana ei saanud seda endale aga lubada ja sinna see jäi. Puudus plaan ja lõpuks kadus ka tahe üldse midagi teha.

Ma ei joonistanud enam mitu aastat, sest ei tundnud sellest enam rõõmu. 

Alles hiljuti olen selle pisiku üles leidnud ja iseendale meelde tuletanud selle tunde kui ma lihtsalt sain olla loominguline, ilma surveta, et igaks asjast peaks saama reaalne toode, mida müüa. 

Kõik see oli tohutu õpikogemus.

Ma sain väga palju teadlikumaks endast kui ettevõtjast – millised ülesanded teen hea meelega ise ja millise osa rõõmuga ära delegeerin ja mille osas ma olen valmis õppima ja ennast arendama. 

Võib-olla kunagi kasvatan sellest taaskord äri, sest täna olen ma juba palju teadlikum. Ma teeksin plaani ja eesmärgid, leiaksin koostööpartnerid ja hakkaksin otsast minema, aga hetkel on see lihtsalt tegevus, mis mulle väga meeldib. Ja ka see on okei. Igast hobist ei pea saama äri. 

Mu jutu mõte on see, et kõik on võimalik kui päriselt tahta. Meie ühiskonna ja tehnoloogia toetusel võib igast hobist saada väga edukas ettevõtmine. Ma arvan mõnedkümned aastad tagasi poleks ükski koduperenaine osanud uneski näha, et näiteks pannkookide küpsetamisest, laste hoidmisest või sokkide kudumisest võiks saada äri ja püsiv sissetulek.

Nagu mulle ikka meeldib öelda, tuleb lihtsalt tegutseda, aga läbimõeldult!

Seega TEE PLAAN või tule konsultatsiooni ja mõtleme koos  😉